Algamas oli õppeaasta kolmas veerand. Koolivaheajal aset leidnud õppenõukogul esitles haridustehnoloog Annika kolleegidele uut avastusõppe keskkonda Mõttekoobas. Ta tegi esitluse ja näitas kõigepealt ise toimivat keskkonda. Kolleegidelt tuli väga erinevat tagasisidet. Õie ja Laine olid ilmselgelt häiritud, et taas on vaja ise midagi uutmoodi tegema hakata. Õie on koolis keemiat õpetanud juba 32 aastat ja tal on oma sissetöötatud õpetamismetoodika, mida harjunud kasutama ilma igasuguste kõrvalekaldumisteta. Uued tehnoloogiad on talle võõrad ning ta lausa kardab nende pealetungi. Vaikselt loodab ta, et jõuab ehk enne pensionile jääda, kui peab endale midagi selgeks tegema. Laine on füüsikaõpetaja, tema vastuseis ei ole küll nii suur, kuid sarnaselt Õiega jätkaks ta pigem heameelega nii nagu on harjunud aastaid oma ainet õpetama.
Kuid bioloogia õpetaja Joonas haaras Annika ideid lennult ning suutis innustada veel teisigi kolleege. Nii otsustati kohe peale õppenõukogu minna arvutiklassi ja ühiselt luua kasutajakontod ning proovida järgi, kuidas Mõttekoobas toimib ning missuguseid võimalusi see õppetöö rikastamiseks pakub. Annika oli loonud ka ajurünnaku soodustamiseks ühise mõttekaardi ning kõik õpetajad said samal ajal sinna lisada, kuidas nad oma aines saaksid õpilaste jaoks midagi uut ja avastuslikku luua.
Annika oli rahul. Ta tundis, et oli sellel koosolekul olnud nagu jäälõhkuja. Edasine sõltub juba aineõpetajate initsiatiivikusest, aga vähemalt leidus talle juba kümmekond toetajat ja kaasamõtlejat ning lisaks Joonasele veel 4 õpetajat, kellel tundus avastusõppe rakendamise vastu olema sügavam huvi.
Küsimused:
1. Missuguseid mõtteid tekitas teis see stsenaarium?
2. Kuidas saaks vanemaid pedagooge julgustada uue tehnoloogiaga katsetama?
3. Kas õpetajad saaksid üksteisele ka mentoriteks olla, et avastusõpe hakkaks kiiremini sujuma?
No comments:
Post a Comment